Minu seekordseks vestluskaaslaseks on psühholoogiadoktorist koolitaja ja konsultant Eva-Maria Kangro. Tal on 10-aastane pagas HR-ettevõtte Psience partneri, koolitaja ja uuringuvaldkonna vedajana. Alates 2016. aastast aitab Eva-Maria Interim Gene partnerina organisatsioonidel vajalikke muutusi algatada ja neid agiilselt läbi viia. Tema kogemus uurija, koolitaja ja ettevõtjana eri valdkondadega kokku puutudes on näidanud, et tänases ülikiiresti muutuvas ärikeskkonnas on eelis neil, kes tegutsevad kui uudishimulikud ja kriitilised teadlased – tundlad püsti, paindlikult, kaasavalt ja järjekindlalt. Eva-Mariaga räägimegi, mis asi see agiilne juhtimine siis on ja kuidas päriselt eesmärke agiilselt ellu viia.
“Agiilne tähendab sellist paindlikku, kiiret ja eksperimenteerivat lähenemist. Sisuliselt tähendab see seda, et meil on võimalik saavutada soovitud eesmärk palju kiiremini ja ettenägematul skaalal, kui me jupitame suure keerulise probleemi väikesteks tükkideks ja tegeleme fokusseeritult nende tükkide lahendamisega jupp jupi haaval ehk siis väikeste ülesannetena. Ja sellel teekonnal suure ambitsioonika eesmärgi suunas oleme hästi tähelepanelikud, kuidas meil nende väikeste ülesannete lahendamine kulgeb ning kuidas meie seni saavutatu päriselus töötab ja praktikas toimib. See kõik käib samm-sammult, eksperimenteerides ja vigadest õppides. Ja see ongi agiilse mõtteviisi põhiline tuum. Me ei karda teha vigu, vaid proovime, mis töötab ja mis ei tööta väikesel skaalal ning kui me näeme, et mingisugune lahendus toob soovitud mõju, siis me kinnistame seda juba laiemal skaalal. Agiilne lähenemine, selline sprintide kaupa eksperimenteeriv toimetamisviis, aitab meil kiiremini kõik ämbrid nö ära kolistada ja jõuda toimiva lahenduseni. Agiilne juhtimisstiil tähendabki seda, et me oleme avatud eksperimenteerimisele ja vigadest õppimisele; ning neid õppimistsükleid tuleb läbi viia mitte suurel katastrofaalsel skaalal, vaid väikesel talutaval skaalal. Niimoodi on meil võimalik jõuda lõpptulemuseni kiiremini ja väiksemate kulutustega. See ongi agiilse lähenemise üks põhilisi võlusid. Ja nagu võib juba ka eelnevast järeldada, siis agiilses juhtimisstiilis ei ole kohta süüdistamisel, alandamisel või kartmisel, sest muidu ei ole sellisel moel õppimine lihtsalt võimalik. Tiimi tuleb julgustada mitte vigu varjama, vaid tooma need püünele, sest ainult siis on võimalik edasi liikuda. Samuti ei ole agiilses juhtimise kohta traditsioonilisel võimuhierarhial või pagunitel, sest väärtust luuakse iga konkreetse tiimi tasandil. Ja uskuge mind – seda kõike on lihtsam öelda, kui teha. Kui nüüd organisatsioon või juht ei ole selliseks fundamentaalseks muutuseks valmis, siis ma olen näinud ka väliselt küll nö agiilset juhtimist propageerivat ettevõtet, kuid kus see sisuliselt ei olegi hakanud tööle. Olen kogenud ise, kuidas juht küll sõnades ütleb, et jah vastutus lasub tiimil, kuid järgmisel hetkel võtab vastutuse neilt ära jälle enda kätte. Ta ei suuda seda vastutust ikkagi jagada, ta ei ole valmis tiimi lõpuni usaldama, kuna talle võib tunduda, et ta kaotab sellega oma autoriteedi. Seetõttu on kõige olulisem kõigepealt tegeleda agiilse mõtteviisi ja väärtuste juurutamise ja omaks võtmisega, seda just juhtimise eri tasanditel, ning alles siis saab hakata päriselt seda praktikasse rakendama.” – Eva-Maria Kangro
Kuulake ikka ...
“Agiilne tähendab sellist paindlikku, kiiret ja eksperimenteerivat lähenemist. Sisuliselt tähendab see seda, et meil on võimalik saavutada soovitud eesmärk palju kiiremini ja ettenägematul skaalal, kui me jupitame suure keerulise probleemi väikesteks tükkideks ja tegeleme fokusseeritult nende tükkide lahendamisega jupp jupi haaval ehk siis väikeste ülesannetena. Ja sellel teekonnal suure ambitsioonika eesmärgi suunas oleme hästi tähelepanelikud, kuidas meil nende väikeste ülesannete lahendamine kulgeb ning kuidas meie seni saavutatu päriselus töötab ja praktikas toimib. See kõik käib samm-sammult, eksperimenteerides ja vigadest õppides. Ja see ongi agiilse mõtteviisi põhiline tuum. Me ei karda teha vigu, vaid proovime, mis töötab ja mis ei tööta väikesel skaalal ning kui me näeme, et mingisugune lahendus toob soovitud mõju, siis me kinnistame seda juba laiemal skaalal. Agiilne lähenemine, selline sprintide kaupa eksperimenteeriv toimetamisviis, aitab meil kiiremini kõik ämbrid nö ära kolistada ja jõuda toimiva lahenduseni. Agiilne juhtimisstiil tähendabki seda, et me oleme avatud eksperimenteerimisele ja vigadest õppimisele; ning neid õppimistsükleid tuleb läbi viia mitte suurel katastrofaalsel skaalal, vaid väikesel talutaval skaalal. Niimoodi on meil võimalik jõuda lõpptulemuseni kiiremini ja väiksemate kulutustega. See ongi agiilse lähenemise üks põhilisi võlusid. Ja nagu võib juba ka eelnevast järeldada, siis agiilses juhtimisstiilis ei ole kohta süüdistamisel, alandamisel või kartmisel, sest muidu ei ole sellisel moel õppimine lihtsalt võimalik. Tiimi tuleb julgustada mitte vigu varjama, vaid tooma need püünele, sest ainult siis on võimalik edasi liikuda. Samuti ei ole agiilses juhtimise kohta traditsioonilisel võimuhierarhial või pagunitel, sest väärtust luuakse iga konkreetse tiimi tasandil. Ja uskuge mind – seda kõike on lihtsam öelda, kui teha. Kui nüüd organisatsioon või juht ei ole selliseks fundamentaalseks muutuseks valmis, siis ma olen näinud ka väliselt küll nö agiilset juhtimist propageerivat ettevõtet, kuid kus see sisuliselt ei olegi hakanud tööle. Olen kogenud ise, kuidas juht küll sõnades ütleb, et jah vastutus lasub tiimil, kuid järgmisel hetkel võtab vastutuse neilt ära jälle enda kätte. Ta ei suuda seda vastutust ikkagi jagada, ta ei ole valmis tiimi lõpuni usaldama, kuna talle võib tunduda, et ta kaotab sellega oma autoriteedi. Seetõttu on kõige olulisem kõigepealt tegeleda agiilse mõtteviisi ja väärtuste juurutamise ja omaks võtmisega, seda just juhtimise eri tasanditel, ning alles siis saab hakata päriselt seda praktikasse rakendama.” – Eva-Maria Kangro
Kuulake ikka ...
Lisa kommentaar