Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Tartu Ülikooli ajuteadlane Jaan Aru. Tema kireks on mõista ajutegevust ning ta otsib vastust küsimustele: missuguste printsiipide abil on võimalik aju tööd kirjeldada ning kuidas võiks see teadmine meile kasulik olla? Ta on õppinud Berliini Humboldti Ülikoolis psühholoogiat ning teinud doktorikraadi Frankfurdis Max Plancki Aju-uuringute Instituudis. Jaan on käesoleval aastal välja andnud populaarteadusliku raamatu “Ajust ja arust. Unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust.” 2009. aastal ilmus aga tema sulest Talis Bachmanniga kahasse kirjutatud raamat “Tähelepanu ja teadvus”. Teaduse innuka populariseerimise eest on ta pälvinud ka riikliku tunnustuse. Räägime Jaaniga sellest, et aju pole loodud tänapäeva maailma ja informatsiooni-ajastu töötaja ees seisvate uuendusmeelsust nõudvate ülesannete jaoks. Kuna aga ajutegevust ja -olemust muuta ei saa, siis jagab Jaan meile soovitusi, kuidas tööviiside ja töökeskkonna kujundamise kaudu muuta aju efektiivsemaks töövahendiks tänapäeva töömaailmas.

“Nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, siis meie aju ei ole loodud mõtlemiseks, meie aju ei ole loodud uute innovatiivsete lahenduste väljatöötmiseks; meie aju on esmajärjekorras siiski kujunenud selleks, et baasvajadused saaksid rahuldatud ja organism jääks keerulistes tingimustes ellu. See, et mõtlemine on midagi olulist või et töötaja peaks oma ülesandeid loova mõtlemise tingimustes täitma, on meie jaoks tähtsale kohale kerkinud alles viimaste sadade aastate jooksul, ja isegi siis vaid vähesele osale inimkonnast. Kuid vaatama sellele on aju uurimistöö andnud meile mõned nipid, kuidas aju efektiivsemalt tööle panna. Me teame uurimistöödest, et head mõtted ja innovatsioon on soodustatud hoopis siis, kui aju nö puhkab ja on lõõgastunud olekus. Ei ole ilmtingimata nii, et mida pikemad on tööpäevad ja mida suurem on surve tähtaegade näol, seda rohkem suurepäraseid ideid ja lahendusi genereeritakse. Ei, psühholoogiast lähtuvalt võime öelda, et siin peab vaitsema õige tasakaal. Minu soovitus on, et nendele töötajatele, kes loovad väärtust mõttetööga, peavad juhid tagama nii selle aja, kus töötajad saavad segamatult teha raginaga mõttetööd, kus nad loevad, süvenevad ja arutlevad teemade üle; kui samamoodi ka aja, kus töötajad saavad puhata ja lõõgastuda. Oluline on mõista, et sel ajal, kui me puhkame, võiks lausa öelda, et kui me molutame, toimub tegelikult ajus teadmiste usin ümberkorraldamine. See on tohutult äge asi, mida me aju kohta oleme õppinud. Ta ei passi niisama passiivselt, vaid kui me oleme oma peas idee idanema pannud, midagi süviti uurinud ja sellest aktiivselt mõelnud, siis sellele järgneval puhkehetkel, kui me molutame, teeb aju tegelikult tööd edasi. Need nn molutamise hetked on loovuse seisukohalt väga väga olulised. Kui me millegi peale fokusseeritult mõtleme ja millessegi süveneme, siis me teadlikult üritame oma ajus mõtteid suunata, me üritame teatud teadmisi konstrueerida, kuid meie teadlik mõtlemine on kahjuks üsna piiratud. Kui me nüüd aga laseme sellel teemal korra nö minna, anname ajule puhkust sellest suurest mõttetööst, siis toimub ajus aktiivne töö edasi ning kuna me enam mõttetööd teadlikult ei kontrolli, saab aju kasutada rohkem ressursse ja seetõttu tulla lahenduste peale, mille peale pelgalt mõeldes või teadlikult oma mõtteid suunates poleks olnud võimalik tulla. Niiet otsene järeldus siit ongi see, et tuleb ühelt poolt soodustada, et inimesed ragistaksid kõvasti aju, kuid samas et neil oleks päeva jooksul võimalus ka pausideks.” — Jaan Aru

Kuulake ikka ...