Maria Veltmann: väärikus kui juhtimise põhiprintsiip

Mõned tähelepanekud ja väljanopped vestlusest:

# Meile õpetatakse, kuidas ennast presenteerida ja kuidas peegeldada edukust, kuid see on pigem kõik pinnapealne. Mida meile näiteks eriti ei õpetata, on see, kuidas olla tänulik, kuidas õppida olla hooliv, kuidas olla autentne, kuidas olla väärikas — kuidas õppida selliseid üldiseid inimlikke kategooriaid. Ja selleks, et olla ühel päeval juhina edukas, on niisuguste üldiste moraalsete kategooriate olemasolu tegelikult hädavajalik. See on sügavam arusaam sellest, kes ma inimesena olen ja kuidas ma teistesse suhestun.
# Täna organisatsioonides inimesed tahavad, et juhid oleksid ausad, inimesed tahavad, et organisatsioonid oleksid läbipaistvad — et ei oleks teemasid, millele me tõmbame teki peale ja nendest me ei räägi. Selleks, et olla aus, on aga vaja olla sirge seljaga ja julge, on vaja usaldada ennast, et ma võin olla aus. Juhi edukuse eelduseks ongi piisav eneseteadlikkus ja piisav udaldustase iseenda ja maailma vastu. Ja seal taga on hästi palju universaalseid inimlikke printsiipe, nagu näiteks oma väärtustele truuks jäämine, hoolimine, järjekindlus jne. Niisugused inimlikud kategooriad, millele tegelikult taandub kõik ülejäänu, millele laotakse kõik ülejäänud kompententsid. See kõik kokku aga moodustab teatud isiksusliku küpsuse.
# Siin peitub ka üks ülioluline märksõna laiemalt — selline üldine baasväärikus. Juhid peaksid suutma organisatsioonis luua inimestele õhkkonna, kus ükskõik, millisel töökohal asuv inimene tunneb ennast väärikana. Ja see on väga tähtis. See taandub väga paljudele olukordadele: kui me liigselt konrollime ega usalda, kui me mikro-manageerime ja anname mõttetuid ülesandeid või hullem veel — kui me ei tea isegi, mida me tahame, siis inimesed ei taju, et neid koheldakse sellistes oludes väärikalt. Samas näiteks inimesele oma tööprotsessis teatud valikute jätmine on aga tema väärikuse austamine. See tants on loomulikult alati kahepoolne, kuid juhid peavad siin selgelt näitama eeskuju. Isegi kui inimest väärtustatakse, ei pruugi see veel tähendada, et teda väärikalt koheldakse. Kuid soov ennast väärikalt tunda on kõikides inimestes olemas. Ja see on asi, mida ei tohi inimeselt kunagi ära võtta.
# Väärikus ja vastutus on selgelt ka omavahel seotud nähtused. Kui me tahame, et keegi areneks ja võtaks sisulist vastutust, siis käib see ikkagi hästi suures osas läbi selle, et me usaldame teda tema valikutes. See peaks suunama inimest mõtlema, millised on head valikud, millised on väärikad valikud. Siin peitub ka uskumus, et inimesed on oma olemuselt heade kavatsustega. Kui neile anda vastutust ja me juhtidena neid ka sealjuures toetame, siis nad võiksid püüda teha häid valikuid ning käituda vastu samuti väärikalt. Me ei saavuta seda pidevalt kontrollides, allasurudes, piirates, hirmu süstides, negatiivset tagasisidet andes, eesmärke kättesaamatuna näidates; vastupidi, me saavutame seda ikkagi eelkõige läbi väärikuse, läbi toetamise, läbi valikute võimaldamise, läbi otsustusõiguse andmise, läbi vastutuse delegeerimise. Ja see loomulikult ei tähenda, et me muutume vigade suhtes pimedaks, see ei ole see; küsimus on hoopis selles, mil viisil me käitume ja reageerime vigade suhtes. Ja jällegi — selleks, et teistega käituda väärikalt, peab iseennast sisemiselt tajuma väärikana. Ning sama kehtib ka vastupidi — selleks, et ennast väärikaks pidada, peab ka väärikalt käituma.
# Väärikus on hinnanguline kategooria, millele me ehk ei oska võib-olla nii selgelt näppu peale panna, kuid elus oskame alati hinnata, kas üks või teine tegu on väärikas või mitte.

PS! Kui Maria tegemiste vastu huvi rohkem, siis kindlasti tasub käia ka Tripodi veebilehel.