Minu seekordseks vestluskaaslaseks on pikaaegne koolitaja-coach-superviisor Piret Bristol, kelle tööks on klientide tunnetatud reaalsuse nihutamine julguse, tasakaalu, õnne, edukuse suunas. Piret on õppinud psühholoogiat ja gestaltteraapiat. Ta on töötanud õpetaja, koolipsühholoogi, koolijuhi, rahvusvahelise keelefirma direktorina. Kuskil sajandivahetuse paiku alustas ta oma koolitaja teekonda. Tänaseks on Piretil olnud võimalus ja au superviseerida ja coachida juhte ning võtmespetsialiste ligemale 1000 tundi. Viimased aastad on ta olnud International Supervision and Coaching Institute`i superviisorite/ coachide väljaõppe põhiõppejõud. Piretiga räägimegi, millised on eduka juhi mõningad tunnused ning kuidas ta juhte nende arenguteel toetab.
“Kui me räägime juhtide toetamisest, siis minu jaoks on ikkagi kõige alus eneseteadlikkus. See on selgelt üks edukuse nurgakive. Eneseteadlikkuse all mõtlen siin just juhi võimekust selgelt mõista ja endale aru anda, milline mõju on tema emotsioonidel, sõnadel, käitumisel ja valikutel ülejäänud organisatsioonile. Ja kuna eneseteadlikkust ei saa üksi omaette olles kuigi hästi arendada, sest me oleme sotsiaalsed olendid ja toimetame sotsiaalses kontekstis, siis selleks on juhtidele vaja head peegeldajat. See kehtib eriti just juhtide kohta, kuna teatavasti võib juhi positsioon olla üpriski üksildane ning pahatihti nad ei kuulegi ümbritsevatelt seda päris adekvaatset ja objektiivset tagasisidet. Ei ole midagi uut selles, kui inimesed püüavad juhtidega teatud määral ikkagi ümber nurga suhelda; seda eriti, kui on tegemist selliste autoriteedi, hierarhia või lausa võimu teemadega, mis pigem avatud ja siirast kommunikatsiooni pärsivad. Ma ikka aeg-ajalt mõtlen, et kui inimeste teadlikkus sellest, kuidas nad mõjustavad enda ümber olevaid inimesi ja keskkonda, oleks suurem, siis me elaksime väga toredas maailmas. Enamik probleemide taust on see, et me ei saa päris hästi aru, milline mõju meil on ümbritsevale ning kuidas see doominoefektina tegelikult oluliselt suuremaid tagajärgi kaasa võib tuua. Kuidas minu üksik sõna võib olla liblika tiivalöök, mis paneb käima midagi, millest meil polnud isegi õrna aimu! See võib olla midagi suurepärast, kuid võib olla ka midagi katastroofilist. Ja kuna juhi mõjujõud on reeglina ikka väga suur, siis on juhi eneseteadlikkusel sedavõrd suur kaal organisatsiooni heaolule ja edukusele. Ja selleks ongi nö minusugune coach üpris heaks peegliks juhtidele. Aeg-ajalt ma isegi ütlen, et ma olen nagu kuninga narr – mul on vabadus juhtidele öelda avatult kõike, kuna ma ei ole juhi igapäevases süsteemis sees ja olen vaba jagama oma tagasisidet. Kui ma nüüd mõtlen siin mõnede edukate juhtide peale, siis nad vast eristuvadki ülejäänud massist selle poolest, et nad on suunatud enesearengule ja tööle iseendaga. Võib-olla võib isegi öelda, et nad esmajärjekorras ei arenda mitte oma organisatsiooni, vaid hoopis iseennast. Nad tõesti tahavad ise paremaks saada, sest nad teavad, et see on eeldus, et ka organisatsioon saaks kasvada.” – Piret Bristol
Kuulake ikka ...
“Kui me räägime juhtide toetamisest, siis minu jaoks on ikkagi kõige alus eneseteadlikkus. See on selgelt üks edukuse nurgakive. Eneseteadlikkuse all mõtlen siin just juhi võimekust selgelt mõista ja endale aru anda, milline mõju on tema emotsioonidel, sõnadel, käitumisel ja valikutel ülejäänud organisatsioonile. Ja kuna eneseteadlikkust ei saa üksi omaette olles kuigi hästi arendada, sest me oleme sotsiaalsed olendid ja toimetame sotsiaalses kontekstis, siis selleks on juhtidele vaja head peegeldajat. See kehtib eriti just juhtide kohta, kuna teatavasti võib juhi positsioon olla üpriski üksildane ning pahatihti nad ei kuulegi ümbritsevatelt seda päris adekvaatset ja objektiivset tagasisidet. Ei ole midagi uut selles, kui inimesed püüavad juhtidega teatud määral ikkagi ümber nurga suhelda; seda eriti, kui on tegemist selliste autoriteedi, hierarhia või lausa võimu teemadega, mis pigem avatud ja siirast kommunikatsiooni pärsivad. Ma ikka aeg-ajalt mõtlen, et kui inimeste teadlikkus sellest, kuidas nad mõjustavad enda ümber olevaid inimesi ja keskkonda, oleks suurem, siis me elaksime väga toredas maailmas. Enamik probleemide taust on see, et me ei saa päris hästi aru, milline mõju meil on ümbritsevale ning kuidas see doominoefektina tegelikult oluliselt suuremaid tagajärgi kaasa võib tuua. Kuidas minu üksik sõna võib olla liblika tiivalöök, mis paneb käima midagi, millest meil polnud isegi õrna aimu! See võib olla midagi suurepärast, kuid võib olla ka midagi katastroofilist. Ja kuna juhi mõjujõud on reeglina ikka väga suur, siis on juhi eneseteadlikkusel sedavõrd suur kaal organisatsiooni heaolule ja edukusele. Ja selleks ongi nö minusugune coach üpris heaks peegliks juhtidele. Aeg-ajalt ma isegi ütlen, et ma olen nagu kuninga narr – mul on vabadus juhtidele öelda avatult kõike, kuna ma ei ole juhi igapäevases süsteemis sees ja olen vaba jagama oma tagasisidet. Kui ma nüüd mõtlen siin mõnede edukate juhtide peale, siis nad vast eristuvadki ülejäänud massist selle poolest, et nad on suunatud enesearengule ja tööle iseendaga. Võib-olla võib isegi öelda, et nad esmajärjekorras ei arenda mitte oma organisatsiooni, vaid hoopis iseennast. Nad tõesti tahavad ise paremaks saada, sest nad teavad, et see on eeldus, et ka organisatsioon saaks kasvada.” – Piret Bristol
Kuulake ikka ...
Lisa kommentaar